KLAARA SEIKLEB: MINIPUHKUS PORTOS

SISSEJUHATUS

Tere taas. Pole ammu kirjutanud. Viimati avaldasime oma seiklused Elistvere Loomapargis käimisest 18.11.19. Vau, teate, vahepeal on palju juhtunud - kolisime pealinnast Pärnumaale elama, saatsime oma koerapiigad 6 kuu sees pilve peale hullama, võtsime kaks uut pereliiget (sel korral kassi ja siis taas koera) jne.

Alustasin siin kolimise teemalise postituse kirjutamist ka, aga siis tabas meie pere kurb sündmus ja nii see kirjutis soiku jäi. Lõpetan selle tagasi koju tulles kindlasti ära.


31. juulil lendasime Klaaraga Tallinnast läbi Frankfurdi Lissaboni, Portugali. Tänu kolimistele ja sisseelamistele oli reisimisele paus sisse jäänud ning seetõttu juba tundus veidi ärevam ka mõte lapsega kahekesi lendama minna. Samuti oli jube kahju oma loomabeebisid hoiule jätta. Klaaral oli suur issi igatsus peal ning nii tuli see teekond ikkagi ette võtta. Jah, Tallinna lennujaamas on praegu sama mõnus olla, kui enne haigust. Saad vabalt hingata, ringi vaadata, mängida ja süüa-juua. Vaid lennule minnes tuleb mask ette panna - sellest pääsevad ainult kõige pisemad. Tallinnas astusime maskis lennukile ja maski saime alles eest võtta Lissabonis päikese kätte jõudes. Klaara on tubli ja kannatlik seikleja ning kordagi ei vingunud maski pärast. Istus kannatlikult need 2 lendu selles ära.

LISSABON - PORTO

Lissaboni me ei jäänud, vaid sõitsime rendiautoga edasi Portosse, Portgali suuruselt teise linna. Jah, sinna maagilisse Portosse! Minu sõbranna elas seal kunagi ning ka Klaara issi on sinna sattunud ehk siis teadsin, mida oodata ning ei pidanud pettuma. Porto on tõesti sõbralik, imeilus, värviline ja südamlik linnake, mis on väärt kõiki neid tunde, et teda avastada. Porto vanalinn kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse ehk seal on, mida vaadata.

Esimene õhtu avastasime Porto vanalinna hämaras tuledesäras. Ilm oli pilvine, kuid soe. Kindlasti pidime järgi proovima Portost pärit võileiva ehk francesinha - oli see üks rammus, mahlane, juustune, tomatine ja singine võiku. Rooga pakutakse kahte moodi, koos friikartulitega või ilma. Meie sõime ilma, aga friikartulitega variandi puhul leiad friikad saia alt tomatikastme seest.

Külastasime ka kohalikku toidupoodi. Kuidas siis muidu :). Omal kohal on seal loomulikult „Bacalhau“ ehk soolatud tursk. See on Portugali rahvustoit ning paljude erinevate roogade koostisosa. Minule meenusid aga seal kalavirna juures seistes lapsepõlvesuved Muhumaal, sest eks see kuivatatud soolakala lõhnab ikka sarnaselt, olgu see siis tursk, lest või räim.

Laupäeval alustasime oma päeva suhteliselt vara ning linn oli pea inimtühi. Eks kohalikud magavad ja turiste on praegu väga vähe igal pool. Ka siin Portos on neid vähe.

Hommikul oli ilm minu ja Klaara jaoks veidi jahe. Issi oli vaid meil õnnelik, et saab hingata ja niimoodi palju parem ringi jalutada.

Portos on üks väga populaarne ja maagiline raamatupood nimega Livraria Lello. Selle kohta olen kuulnud nii mõndagi. Kui raamatud on sinu kirg, siis sinna tasub kindlasti oma sammud seada. Arvestada tuleb aga sellega, et järjekorrad sinna on meeletult pikad. Meie sel korral järjekorras seista ei jõudnud ning sisse ei läinud. Vaatasime seda ilmaime poe kõrvalt jäätisekohvikust.

Küll aga seadsime sammud peale jäätise söömist São Bento Railway Stationi suunas. Vau, milline plaatimistöö, tõeline kunstitükk on see raudteejaamahoone ikka. Seal tasub ringi jalutada, pea kuklas :). Samuti see raudteejaama platvorm on äge. Maagiline perroon, kuhu tasub jalutada.

Peale raudteejaamas käimist võtsime sihiks kuulsa silla, Dom Luís. Jalutasime mööda silda, sealt avaneb võimas vaade Porto linnale, Douro jõele ja Douro orule.

Sillal jalutades märkas muidugi Klaara midagi, kuhu tal oli vaja ilmtingimata minna. Jah, ta märkas köisraudteed ja siis jalutasimegi Teleférico de Gaia poole. Võtsime nn ringreisi ehk siis sõitsime sellega alla ja pärast seal ringi käimist saime uuesti tagasi üles ka. Sõit üle kestab kuskil 5 minutit ja vaade, mis avaneb, on hunnitu.

Siitpoolt tundub see sild muidugi veelgi ilusam. Ja Klaaral on muidugi miljonidollariline naeratus :). Nad on nii armsad niimoodi hambutuna. Ei tea, kas ainult mina mõtlen nii?

Kui sa oled Portos Douro jõe kaldal, mille orus hakati tootma ja toodetakse portveini, siis tuleb ka mõnda sealsesse portveini majja sisse astuda. Meie külastasime Casa Portuguesa do Pastel de Bacalhau maja. Võtsime sealt siis selle juustuse kalapiruka koos valge portveiniga ja nautisime maja suurejoonelist sisekujundust ning seejärel saime osa ka väikesest kontserdist. See oli ikkagi kogemus omaette.

LÜHIDALT KOKKU

Kui avaneb võimalus minna Portosse, siis kindlasti JAH. Minge! Sõbralik ja värviline linnake. Ilus kompaktne vanalinn, kus kõik vaatamist väärt jalutuskäigu kaugusel.

Kui meil avaneb võimalus, siis kindlasti lähme tagasi, sest seal on veel vaatamist väärt kohti, kuhu sel korral ei jõudnud.

Olge terved, positiivsed ning reisige võimalusel ikka edasi. Ei ole vahet, kas kodumaal või võimaluse korral ka välismaal, sest uute kohtade avastamine annab nii palju positiivset energiat ning hall ja niiske sügis-talv on ees.

Meie suundusime Portugalist edasi Hispaaniasse linna nimega Vigo ning varsti kirjutan juba ka sellest kohast teile lähemalt.

Ela värvis!