Uued tooted

Kategooriad

Viimased blogipostitused

  • Linda seikleb Portugalis. Jõudmine Cascaisi.

    Olen juba ammu tahtnud Portugali minna, kuid millegipärast reisile minnes on lõpuks väljavalituks otsustunud siiski mõni teine koht. Samuti polnud...
  • Linda seikleb Portugalis. Loomaaed.

    Loomaaed on koht, mida reisil olles üritame alati külastada. Lissabonis olime veidi kahtlevad, kas sinna minna, kuna paistis, et sealset loomaaeda...
  • Need nunnud uued dressid!

    Midagi eriti lahedat on meil just ahjust välja tulnud. Vähemalt minu jaoks :D. Juba pikka aega on meil olnud mõttes teha ka eest lukuga...
  • Horvaatia: lasime oma sisemised lapsed valla

    Õnnelik laps, õnnelik pere! Igal juhul kui väike inimene on rahul ja õnnelik, siis on ka emmel-issil tuju hea. Meie seekordne väljasõit Horvaatias...
  • Nunnud jänkud on liikvel :)

    Midagi uut ja eriti nunnut on nüüd saadaval pisikestele roosa-fännidele. Armas pastelsetes toonides Jänku Jasmiini kollektsioon. Sarjast leiad...

hiljutised kommentaarid

Kommenaarid puuduvad

Horvaatia: värvikirev Plitvice järvede rahvuspark

Horvaatia: värvikirev Plitvice järvede rahvuspark

Sillerdavad läbipaistvad rohekas-sinised järved, vuhisevad kosed, kaunid vaated ja palju turiste - Plitvice järvede rahvuspark on kohe kindlasti väärt üht mõnusat jalutuskäiku!

Plitvice järvede rahvuspark

Klaara seiklus Horvaatias on kulgenud sinka-vonka mööda Horvaatiat. Enamasti oleme pigem rannikuäärseid kohti külastanud, kuid ka meie võtsime ette väljasõidu Plitvice järvede rahvusparki. Oi, see oli seda väikest sõitu kohe kindlasti väärt. Tõesti, imeline loodus, kaunid värvid ja piltilus loodus!

Mida see rahvuspark endast kujutab?

Me peatume Horvaatias sellises väikeses linnas nagu Pula (kirjutan sellest kodusest linnakesest eraldi lähemalt) ning enamus sõite saabki alguse sealt. Teekond rahvusparki oli umbes 257 km pikk, mis võttis aega kuskil 3,5 h. Auto pargitud (parkimiskohta andis otsida), kõht kohalikus bistroos täis mugitud ja asusimegi seiklema.

Esimene tore uudis oli, et saime bussiga sõita, mis meid matkaraja alguspunkti viis. Nimelt on seal kandis kaks parkimisala. Meie parkisime auto alale 2. Meie teekond algas alalt 1 ja sinna sõitsimegi bussiga. Buss oli muidugi vaatamisväärsus omaette, mägisele teele kohaselt suurte paksude rehvidega, meenutas veidi mägiveokit hoopis jne. 

Klaara_vaade eemalt

Rahvuspark loodi 1949 aastal ja on üks vanimaid rahvusparke Kagu-Euroopas ja suurim park Horvaatias. Plitvice järvede rahvuspark asub mägisel karstialal Kesk-Horvaatias üsna Bosnia ja Hertsegoviina piiri ääres. Alates 1979. aastast on rahvuspark ka UNESCO pärandis.

Rahvuspark katab umbes 296 ruutkilomeetrit. Läbi aegade on vesi voolanud üle lubjakivi ja kriidi, luues looduslikke tamme. Need on omakorda tekitanud mitmeid ühenduses olevaid järvi, koopaid ja koski. Plitvice rahvuspark ja sealne loodus on jäänud peaaegu puutumata, mistõttu võib seal kohata väga erinevaid linnu- ja loomaliike, nagu Euroopa pruunkaru, hunt, kotkas, öökull, ilves, metskass. Kõik linnu- ja loomaliigid on üles kirjutatud ja lähemalt saab lugeda Wikipediast.

issiga_kõrgelt

Pildil naudib Klaara kõrgelt vaadet Plitvice järvedele issi tugevas haardes. Juba siit ülevalt tundus kõik nii ilus ja maagiline. Ja me olime alles oma teekonna alguses.

Milline rada valida?

Meie käisime rahvuspargis septembrikuus, lootes, et siis on seal juba vähem turiste. Kindlasti oli vähem, aga ikkagi oli jube palju inimesi. Pileti hinnad olid aga juba soodsamad, 200 kuna asemel maksis pilet täiskasvanule nüüd 150 kohalikku ehk umbes 20 eurot ja lapsed on tasuta.

Valisime oma teekonnaks nn sellise mõistliku variandi, suhteliselt lapsesõbraliku, kuid siiski mõnusalt pika. Meie ring oli umbes 4-5 km pikk ja matkasime seda rada umbes 4 tundi. Klaara on mul väga tubli seikleja ja matkaja. Selline suurepärase võhmaga piiga. Terve raja tegi peaaegu ise läbi, vaid viimase otsa enne lõppu nuias end issi kukile. 

emmega

Oleme jõudnud mäest alla järve kaldale. Tõesti vahva loodus. Muide, kui mõnda aega tagasi oli seal veel veidi ohtlik kohati matkata, kuna puudusid korralikud piirded, siis praegu on juba kõik vinks-vonks ja viimasedki
piirded on paigaldamisel. Kohalikud tuttavad hoiatasid ka, et me last silmist ei laseks, kuna võib alla pudeneda mäe otsast jne. Järve võib seal kohe kindlasti kukkuda :). Kes sinna kanti kõndima satub, siis vaadake ikka jalge ette ka. Eriti siis, kui pildistamisega hoogu lähete. 


Maagilised järved

katsub_vett

Järved on väga erksavärvilised - mõni veidi rohekam, teine sinisem, aga vesi on kõikjal mõnusalt kristallselge. Klaara katsub pildi peal vett, ta on ju suur veesõber. Kuna loodus on rahvuspargis puutumata, siis sinna järvedesse ujuma minna ei lubata. Väikese käekesega vett katsuda aga ikka tohib.

seljaga vaatab vett ja kalu

Klaara valis endale rahvusparki selga oma lemmiku Panda seeliku ja issi ostetud särgi. Jalas oid kinnised valged kingad. Kuna suhteliselt soe oli, siis lubasin Klaaral panna selga suvised riided ja õhku läbi laskvad kingad. Pikad püksid ja tossud tundusid liig ja oleks olnud ka, kuna meie käisime seal ikka mõnusate suvekraadidega. Klaaral pole võibolla seljas kõige sportlikum riietus, aga mugav see-eest küll. Ja mugavus oligi põhiline, et oleks hea jalutada.

Puhkehetked järvekaldal olid samuti põnevad. Juttude järgi võib seal igasuguseid loomi ja linde kohata, meil õnnestus kõige tavalisemaid emaseid ja isaseid parte uudistada ja kalu vaadata. Viimased hõljusid seal järves justkui vee peal. Nii puhas ja läbipaistev on seal vesi.

Klaara vaatab kalu


Kohisevad kosed ja mulisevad jõed

Vau, need kosed seal olid suuremad, kui ma oodata oskasin. Siin ees oli kohe suurem ala, kus sai istuda, seista ja nautida vaadet, teha pilte jne. Meie väike inimene sai endale parima vaatega koha. Nautis seda võimast looduse vaatepilti issi turja peal istudes. Loodan, et see hetk kuidagigi jääb talle meelde. Õnneks tänapäeval on meil kõigil pilte ja videoid tehtud mälestuseks piisavalt. Saab kasvõi sombuses kodumaa sügises tänu piltidele tagasi sooja Horvaatiasse reisida.

Issi kukil koski vaatamas

Koski oli seal kohe väga palju. Risti ja rästi võis neid kohata ja vaadata. Seisime ühes punktis, kus üks kosk jooksis alla otse meie jalgade alt. Väga võimas tunne. Seisad seal, jalgade all vahutab vesi ja otsekui lendab mäejalamilt alla, lisaks on otse ees veel mitu koske samasse kohta alla voolamas. Siiani kuulen kõrvus seda võimast ja rahustavat veekohinat ja tunnen nahal mõnusat jahutavat õhku. 

Niimoodi issi käest kinni hoides jalutasime kohe kindlasti pool oma matkast. Sinna minnes tuleb kindlasti aega varuda, seljakotti vett ja näksi pista ning arvestada oma seikluseks kuskil pool päeva. 

Issiga käest kinni jalutamas

Klaara nautis rahvuspargis jalutamist niisamuti nagu meiegi. Eks ole ju nunnu issil käest kinni hoida ja uusi elamusi endasse ammutada. Ja ta on tõeline looduslaps - kodus on ta väike florist, kes pea iga päev nn umbrohu lilledest emmele laua peale lilleseadeid teeb.  Klaara märkab ja jälgib tõesti igal pool lilli, puulehti, kive, tigusid, loomi, kalu, sisalikke jne ning esitab kõige selle ümbritseva kohta väga palju küsimusi. Tihti tuleb emmel google appi paluda, kuna küsimused lähevad aina keerulisemaks ja kuna piigal on nii hiilgav mälu, mis kõik meelde jätab, siis tuleb õigeid fakte ja infot talle ka edasi anda :). 

Meie valitud rada nägi ette ka nn praamiga sõitmist. Kuna seal oli praami peale saba ja oodata tuli kuskil 30 minutit, siis tegime seal nn tillukese sadama kohvikus väikese söögipausi ja puhkasime jalga ning seejärel suundusime praamiga teekonna lõppu. 

Paadis issi süles

Teisel pool järve läks tee kaheks: laugem ja pikem rada vs järsem ja trepiastemetega lühem rada. Kumma valid? Klaara valis trepid ja vantsis neid mööda üles nagu tõeline sportlane. Andis kohe temaga sammu pidada :). 


Minu tähelepanekud

1) Varu aega nautida seda kaunist puutumata loodust.

2) Võta kaasa vett ja väikesed snäkid.

3) Plaastrid jne ei tee ka paha, kui kotti paned. Igaks juhuks!

4) Kinnised jalanõud on kohustuslikud! Rajale plätudega ei lubata.

5) Väiksemad lapsed kõhukotti või matkakotti vms. Vankriga rajale ei lubata (kuigi mõnda kohtasime).

6) Reisid lemmikuga - pole hullu, hästi käituvad koerad saavad kaasa tulla.

7) Pane silmad kinni, hinga sügavalt sisse ja kuula kõike neid helisid. Seejärel ava silmad ja ammuta nende järvede maagilist ilu!

Meie soovitame see teekond Plitvice järvede rahvusparki ette võtta! Horvaatia on ilus, maagiline ja võimsa loodusega, aga Plitvice on midagi tõeliselt võimast. 


Kus me veel Horvaatias käinud oleme? Mõõda rannikut sõitsime Montenegrosse :). Itaaliasse ja ka Sloveeniasse mitmeid kordi eksinud. Samuti oleme seigelnud suuremates linnades nagu Rijeka, Split ja Dubrovnik ja mõnes väikemas pärlis käinud, nagu eelmises postituses kirjutatud Motovun. Ja otse loomulikult kirjutan ka Pulast, mis see aasta justkui teine kodulinn olnud.

Toon teile nüüd sel sügisel soojust ja päikest koju oma reisimeenutustega ja loodetavasti võtab nii mõnigi teist uuel turismihooajal ette reisi Horvaatiasse.

Ela värvis!

Klaara ja Maarja

0 Kommentaar

Kirjuta kommentaar

Reload

Kinnita